Selle nädala teemaks on "Info- ja võrguühiskond" ning kirjaliku blogipostituse ülesande teemat sai valida kahest:
- kirjeldada Eesti infoühiskonna arengukava 2020 visioonipunkte
- või kirjutada arvustus Pekka Himaneni 2004. aasta raportile.
Arvan, et iga visioonipunkti puhul on veel ruumi arenemiseks ja poleks õige väita, et mõni visioonipunktidest on tänapäeval enda 100% realiseerimiseni jõudnud.
Üks kõige enam realiseerunut visioonipunktidest on minu arvates punkt visiooni kõrgema tootlikkuse osast:
"" Selle toetamiseks ning Eesti kui arenenud infoühiskonnaga riigi maine levitamiseks pakub Eesti esimese riigina maailmas virtuaalset residentsust neile, kes soovivad kasutada siinseid häid eteenuseid ja turvalise andmevahetuse võimalusi. Eesti on oma e-teenustega maailmas hõivanud sarnase koha, mida Šveits hoiab panganduses." (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2013, lk. 15)
Otsustasin välja tuua just seda punkti, kuna veel 10 aastat tagasi oli e-residentsuse nähtus inimestele võõras. Selle nädala seisuga on Eestis 73 915 e-residenti 173 riigist (E-residentsus) ning e-residentsiks saamise protsess on hästi automatiseeritud ning võtab vähem kui tund aega (Estonian Police and Boarder Guard Board). Muuhulgas Eesti e-residentsuse mudel innustab ka teisi riike, näiteks sellel aastal toetas Ukraina parlament Ukraina e-residentsuse seaduseelnõu (Fjodorov, 2021).
Kõige vähem realiseerunud visioonipunkt:
"Inimesed on saanud IKT abil nn targaks tarbijaks. Nad hoiavad raha kokku või saavad teenitud raha eest rohkem väärtust, näiteks elades tarkades majades või ostes interneti kaudu rohkem epoodidest." (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2013, lk. 14)
Tõin välja just seda, kuna kuigi inimesed saavad tarkadeks tarbijateks, kasutades erinevaid IKT lahendusi, siis siiski sellega on seotud mõned aspektid, mis vajavad veel paranemist, nt:
- On olemas palju inimesi, eriti vanem põlvkond, kes ei usalda või ei ole veel valmis muutusteks enda igapäevases rutiinis IKT lahenduste kasuks.
- Tarkades majades elamine ei tähenda ilmtingimata säästmist, kuna need kulud, mida tehakse alguses on tihtipeale suuremad ning selleks, et näha reaalset rahalist kasu selle kasutamisest, peab vaatama aastakümnete perspektiivi.
- E-poodidest ostmine on küll mugav ja säästab aega (juhul, kui kasutaja on selle süsteemiga juba tuttav, sest algajal võib e-poodlemine võtta veelgi rohkem aega, kui poes käimine). Tekkib küsimus: kas see tõepoolest säästab raha ja sama hinna eest saab rohkem, kui tavaliselt? Kindlasti lisandusid võimalused asjade tellimiseks välismaalt otse tootjalt, mis võib olla soodsam nt Tallinna edasimüügi hinnast, kuid paljude Eesti e-poodide (nt Coop) ja ka kullerteenuste (nt Bolt) puhul võib toodete hind olla kõrgem, kui kohapeal ostes, kuna sellele lisandub kohaletoimetamise tasu, sellel on poehinnast kõrgem hind või on tarbija sunnitud ostma kallimat toodet, kuna odavam alternatiiv on e-poe valikust maha võetud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi pole ühtki arengukava punkti, mis on absoluutselt realiseerimata jäänud, siis on palju väiksemaid ja suuremaid küsimusi, mis vajavad lahenduste leidmist või paranemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar